Lehed

neljapäev, 9. november 2017

Kogemus Tele2-ga

Olen juba mitu head aastat olnud Emt klient. Telia või mis ta nüüd on - minu jaoks tõenäoliselt jääbki Emt-ks.
Igatahes, kui liitusin, siis oli mul päris hea pakett. Aastatega hind muidugi vaikselt igal aastal natukene tõusis nagu ikka nende teenustega on. Mõtlesin ikka, et peaks uurima kas saaks äkki mõne teise vähe kobedama hinnaga paketi. Eestlasele kohaselt aina mõtlesin, aga tegudeni ei jõudnud. Arve saades ikka imestasin, et nii suur arve - maksin ära ja elasin edasi.

Augusti keskpaigas võttis minuga Tele2 ühendust. Pakkumine oli super, paketi hinnaks lausa pool minu senisest makstud summast. Lisaks sai kingituseks telefoni. Ega mul seda telefoni otseselt vaja polnud, aga no kui antakse, siis ikka võtaks ju. 😀
Nii ma siis kõhklemata jah sõna ütlesingi. Vahet ju pole millise teenusepakkuja juures olen. Ennemuistel aal oli see, et Tele2-l oli leviga probleeme, aga nüüd kõik suht samad. Pole ei Emt-l, Elisal ega Tele2-l kuskil metsas levi põhjas.

Õhtul käisin esinduses oma lepingul, sim-kaartidel ja tutikal telefonil järel.
Kodus natukene uudistasin telefoni, oleks äärepealt maha kukutanud ning panin ettevaatlikult tagasi karpi, et enne kasutusele ei võta, kui ümbrise ostan. Lödinäpp nagu ma olen.
Samal õhtul tuli Emt-st ka sõnum, et olen operaatori vahetust alustanud ning sellega kaasneb trahv. Ma ei saanud aru, et mis trahv - tähtajaline klient pole ma juba ammu.

Kohe helistasin klienditeenindusse ja sain teada, et Spotify on tähtajaline ja lõppeb alles oktoobris. Jopakolla, seda ma ei teadnudki. Telli veel mingeid äppe ja ära lepingut ka loe, eriti seda väikselt kirjutatud teksti. Edaspidi vist ikka võiks.😋
Jäin korraks täitsa nõutuks, et mis nüüd saab - trahvi Emt-le väga maksta ei tahtnud.
Selline jama ühe telefoni pärast. Ise veel naersin, et noh, ma ju kurtsin, et mu telefonil on kehva kaamera, universum tõi parema kaamera väikse vimkaga. 😀

Võtsin uuesti Tele2-ga ühendust, kurtsin oma mure ära ning küsisin, et mis nüüd siis edasi saab? Peaks numbri üleviimise peatama ja kas saan telefoni tagastada? Teiselpool toru oli õpilane ning pani mind kogu aeg ootele, et kellegi teise käest küsida. Pikalt laialt rääkisime temaga ning siis hakkas välja kooruma, et kuna ma käisin ise esinduses asjadel järel, ei kehti tagastusõigus. Seda muidugi ei maininud keegi, et kui kuller toob asjad siis saab 14. päeva jooksul tagastada. Mulle aga ei antud valikuvõimalustki, umbes et kuller ei saa tulla ning teile lähim esindus on seal ja juba 15 minuti pärast võite järgi minna. Ma oleks seda vist ise pidanud teadma, nii loomulikust intelligentsist, et pean ikka kullerit nõudma.
Muidugi ka küsisin selle kohta, et miks sellest siis ei teavitatud mind, aga teiselpool toru oleval neiul oli suu putru täis ja ei osanud ta mulle väga midagi vastata. Ikka sain vastuseks, et ise käisin järel ja ei saa tagastada. Pidin ikka halduri kätte saama, kellega leping sai sõlmitud.
Naljakas on see, et kui olin Tele2-te oma murega pöördunud, et soovin peatamist, siis tunni jooksul peale kõnet tuli sealt sõnum, et alustasime teie numbri üleviimist.

Järgnev nädal möödus Tele2-te helistamisega, et kätte saada haldur, kellega suhtlesin, Emt-ga suheldes ning isegi tarbijakaitsesse pöördusin. Sain jutule ka ühe kulleriga, kes veab nii teiste kui ka Tele2 lepinguid klientidele ning varem kuuldud jutule, et nad teevadki nii klientidega, sain kinnitust. Uutele potensiaalsetele klientidele ei pakuta kullerteenust või öeldakse, et kuller saab alles mitme nädala pärast tulla. See aga polevat tõsi ning nii kaotab inimene 14 päevase tagastusõiguse. Kullerid pidavat sellest ka kliente nüüd ise teavitama, sest teavad, et telefoni teel lepingut sõlmides sellest haldur ei räägi.
Sellest ma küll aru ei saanud, sest 14 päevane tagastusvõimalus ju seadusega ette nähtud. Ju mingi auk leitud. Ka tarbijakaitsest öeldi, et nii paraku tehakse ning ei saa midagi teha. Umbes et käisite kohal, saite kaubaga tutvuda.Tjah, see kutt seal leti taga oli telefonis häkkimisega rohkem ametis, kui minuga tegelemisega.
Kuidas see õigus kehtib siis muudele kaupadele? Käin ka ju poes valimas ning kui mingil põhjusel siiski ei sobi, saan 14 päeva jooksul tagasi viia kandmata/kasutamata kauba. Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Nii ma siis lolliks jäingi ja oligi nüüd valida, kas ostan 139€ telefoni välja või maksan Emt-le leppetrahvi, mis oli vist 150€ kandis. Otsustasin, et kuna ma Tele2-te pärast seda janti kindlasti üle ei lähe, ostan pigem telefoni välja. Saan selle raha eest reaalselt midagi, kui leppetrahvi maksmine oleks niisama tühja maksmine olnud.
Aga no oma väiksema arve sain, kogu mu arve on nüüd sama suur, kui enne ainuüksi internetipulga eest maksin, küll ühekordse suurema rahakaotusega.😁

Vandusin, et ei tee enam never Tele2-ga tegemist ning jäin ootama arvet, mis pidi tulema septembris.
Septembri teine nädal oli juba käes - ei mingit arvet. Uurisin vennalt, et kuna Tele2 arve saadab ja sain vastuseks, et juba ammu kohal.
Helistasin siis jälle, et tahaks telefoni eest ära maksta. Sealt jahub mulle klienditeenindaja vastu, et ta ei näe et mulle üldse kunagi ühtki arvet oleks koostatud ja et ma üldse klient oleksin. Võttis täitsa muigama, kui olin just pika jutu selle kohta rääkinud.

Olgu, jäin edasi ootama oktoobrit, et helistagu ma siis, kui ikka arvet pole tulnud.
Oktoobri keskpaigas helistasin uuesti, sama jama.
No ega ma siis hakka sundima ka, kui nad mu raha vastu võtta ei taha. Kui raske on koostada ühte arvet, kuhu pead lisama ainult ühe summa? Ja kas tõesti ei saa kellelegi pädevamale infot edasi anda?
Lõpuks lõin käega, et ise teavad kuna saadavad ja kas üldse, ma korduvalt helistanud ja küsinud.

Käes on november ja teate mis.. LÕPUKS nüüd saadetigi arve.
Ega see 139€ on suur summa mida sisestada, et tervelt kaks kuud aega võttis.😊

Praeguse juhtumi puhul pean ka pool süüd enda peale võtma, et ma ei teadnud oma tähtajalisest lepingust ning see tegi asja keeruliseks. Aga samas tahan ka näidata näpuga Tele2 poole, kes jagab klientidele poolikut infot - teevad nad seda siis kogemata või tahtlikult, et kliente enda juurde saaks, aga see pole ühe suure ettevõtte poolt ilus käitumine!


On Teil sarnaseid kogemusi mõne telefonioperaatoriga? Kuidas asi lahenes?



reede, 13. oktoober 2017

Lihtsalt üks "tavaline" tööpäeva lõpp

Olin kolmapäeval tööl õhtuses vahetuses, tööd oli kogu tööpäeva vältel päris palju olnud ning tund peale tööpäeva lõppu olin ma ikka veel majas. Kaupa oli nii palju, et osa ei mahutunud autole ja jäi maha ning pidin nüüd ükshaaval kõik triipkoodid sisse toksima, et Tallinna bossudele saata. Alles 21:30ks sain Kaarli järele kutsuda, et lõpuks läbi saaks see raske päev. Korjasin asjad kokku, sulgesin kõik sissepääsud, maja pimedaks ning panin maja valve alla.
Sõitsime ümber maja ning näen, et värav on lahti, auto laadimisala ees ja tuled põlevad laoruumis. Ehmatasin nii ära, et keegi on majas! Ja läksin ruttu tuldud teedpidi tagasi, võtsin valve maha ning läksin uurima, et kes majas on. Tuli välja, et autojuht oli kaupa tooma tulnud, millest mina ei teadnud midagi, et mis ajal jõuab jne. No kes see muu ikka sai olla, et sisse saada, peab uksekiip olema.

Juhtuski siis nii, et kui mina ühel pool maja tuled ära lasin ja maja valvesse panin, oli tema teiselt poolt sisse tulnud ning lasi maja häiresse. Jooksin puldi juurde, et häire maha võtta ja oli vaikus majas. Mõne aja pärast oli muidugi turvafirma ka kohal, sain aru anda ja dokumenti esitada, allkirja anda. Tundus korras olema ning hakkasin ära minema, et küll autojuht paneb valve alla, kui turvamees tuli ja ütles, et häired üleval, et kas saaks need maha võtta. Nad ei olnud ära sõitnud, vaid keskusest oli helistatud, et häired üleval ning nad pidid siis kontrollima. Jaurasime puldiga ning iga natukese aja tagant hakkas häiresüsteem karjuma.

Maja eest ma enam sisse ei saanud, ka mitte vahekoridori kaudu - olin valve sisenedes maha võtnud, aga ju teist pulti näppides läks tagasi peale ning iga kord kui turvamees ütles, et mine vaata teist pulti või liikusime saalis, tuli alade häireid juurde.
Tol hetkel me muidugi ei taibanud seda, et ise ajame oma liikumisega saalis maja jälle häiresse uutel aladel. Olin ju enda teada maha võtnud. 😀

Olin ka juba oma vahetuse juhile helistanud ja teada andnud, et lasime maja häiresse kogemata, kuid nüüd pidin uuesti helistama, sest häired ei kustunud ära. Siis helistasin juba omakorda turvajuhile ning tema juhendamisel sain asja enamvähem korda ning õpetas, kuidas maja valve alla panna, kui häired üleval on.
Otsustasin, et jään sinna ja ootan ära, kuna kogu kaup maha laaditud, et siis paneme uuesti maja valve alla ning peaks korras olema, kui mõlemad majast ära läheme.
Lõpuks 22:30 - 2 tundi peale tööpäeva lõppu, sai asi korda ning võis ära minna. Turvafirma mehed olid kogu aja seal ja nemadki said alles siis ära minna, kui meie turvajuht ütles, et üks häire võib üles jääda. Loodan, et nad enam tagasi tulema ei pidanud.
Ma polnud varem sellise asjaga kokku puutunud, ammugi ei teadnud päris täpselt kuidas pulti kasutada ja üldse, paras naljanumber.

Võib öelda, et täitsa tavaline tööpäeva lõpp oli. Ilmselgelt üritan edaspidi õigeaegselt majast ära minna ja kui näengi peale majast lahkumist, et keegi on tulnud, siis tagasi ei roni, sest kindlasti minu liikumine maja eespool mõjutas ka häiresse minekut. 😀



neljapäev, 12. oktoober 2017

Tagasivaate neljapäev: Hiiglaste tee

Iiirimaal elas lahke hiiglane Finn MacCool. Oma 16 meetri pikkuse kasvu juures oli ta küllaltki väike hiiglane.. Üle mere Šotimaal, elas rivaal, hiiglane keda kutsuti Benandonneriks.
Kaks hiiglast hõikusid üle Moyle väina, kumbki nõudmaks jõukatsumist. Tahtsid nad üksteisega rammu katsuda, aga ei leidunud nii suurt paati, et emb-kumb oleks saanud teise juurde üle mere sõita.
Lahke hiiglane Finn pakkus, et võistlus saab võimalikuks, kui ehitada kividest tee kahe riigi vahele. Finn ehitaski merre võimsatest kivisammastest teetammi. Töö oli aga nii vaevaline, et Finn jäi suurest kurnatusest magama.
Finni naine, hiiglanna Oonagh, ärkas järgmisel hommikul vara ning leidis Finni magamast. Äkitselt kuulis ta mürinaid tekitavaid samme ning nägi võimast Benandonnerit lähenemas. Ta oli tõeliselt hiiglaslik ning Finnist poleks talle vastast olnud. Oonagh kattis Finni kähku öösärgi ja tekiga, justkui laps magaks.
"Kus Finn on? Kus see argpüks end peidab?" nõudis Benandonner ning vaatas magava Finni poole.
"Ole vaikselt või sa äratad lapse!" hoiatas Oonagh Benandonnerit.
Benandonner sattus paanikasse. Kui laps on nii suur, kui suur siis veel Finn võib olla? Ta ei tahtnud ootama jääda, et seda näha vaid tõttas tuldud teed mööda tagasi Šotimaale, enda järel teetammi lõhkudes, et Finn ei saaks talle järgneda.


Sellist humoorikat lugu on räägitud miljonitele külastajatele Hiiglaste tee tekkimisest.
Kuidas see aga tegelikult tekkis ning miks see külastajaid ligi meelitab?


Oma 2015. aasta septembrikuu Iirimaa reisi planeerides teadsime, et meil just palju aega pole seal ringi kolamiseks - sai sinna ju eelkõige mindud ülikooli lõpetaja pärast, kuid loomulikult jõudsime ka ringi sõita ja shoppatagi. Uurides sealsete vaatamisväärsuste kohta, jäi mulle koheselt Hiiglaste tee silma, see oli küll väga kaugel, kuid tahtsin sinna nii väga minna. Lugu mis sellega koos käib on väga vahva, kogu sealne ümbrus - ekskursioon on seotud hiiglaste looga ning kõige rohkem muidugi hämmastas, et selline asi on üldse olemas, Emakese Looduse kätetöö. Müstiline, hämmastav!
Sõit sinna oli pikk ning jõudsime lausa teise riiki. Põhja-Iirimaa kuulub teadupärast brittidele. Ümbrus muutus, inimesed muutusid ning liiklus muutus. Iirimaa poole peal oli liiklus rahulik, kõik andsid kõigile sõbralikult teed, kellelgi polnud kuskile kiiret. Isegi kui Kaarel autoga sõites kogemata valesse suunda harjumuspäraselt sõitis, jäi vastu tulev auto seisma ja ootas rahulikult, ei mingit stressamist. Naersime, et Tallinnas oleks tappa saanud.
Põhja-Iirimaal oli kõigil aga märksa kiirem ning sellest anti pideva signaalitamisega muidugi ka teada, kui keegi ees koperdama jäi.

Eksisime korra äragi ja küsisime teed, kuid kohale me jõudsime.
Ah kuhu sinna? Hiiglaste tee asub Põhja-Iirimaa rannikul, umbes 100 km Belfastist ning mõni kilomeeter Bushmilli külast Causeway teel. Sinna ikka andis sõita, teel polnud eriti viitasid.
Parkla oli autosid ja busse täis - popp koht!
Suundusime külastajate keskusesse, kust sai suveniire, pileti ning piletiga kaasa elektroonilise "giidi", kus jalutuskäigu ajal teatud punkti jõudes, saad infot/lugu kuulda. Nii on palju põnevam, kui niisama rada läbi käia. Meie jätsime suveniirid ostmata, et küll pärast jõuab. Kuna me aga tulime kaugelt ning jõudsime poole päeva ajal, siis mõne tunni pärast hakkas kätte jõudma sulgemis aeg, mida meie muidugi ei teadnud ning tagasi jõudes avastasime. Ma olin üpris pettunud, et ma ei saanudki endale koju kaasa ühtki meenet. Ma see "hull", kes igalt poolt midagi kaasa ostab - kas siis magneti, mõne muu huvitava kohale viitava asja või suveniiri taldriku, viimaseid Iirimaal ei leidunud.
Hiiglaste teeni on keskuse juurest allamäge minna vaja 1. km ringis - seda vahet sõidab ka buss neile, kel liikumisega raskusi, ka gruppidele või lihtsalt ei viitsi kõndida. Pärast mäest vastutuult tagasi üles rühkides oleks küll tahtnud bussi peale minna. 😀




Jalutasime mööda teed - ühel pool suured kaljud, teisel pool vahutav (Põhja) Atlandi ookean. Ilm oli selline nagu Iirimaale pidi kohane olema - tuuline, sombune. Meie õnneks vihma ei sadanud ühelgi päeval!
Oh, kuidas mulle meeldivad need mäed ja kaljud. Ma olen ikka täitsa valesse riiki sündinud, ikkagi kaljukits - vajan turnimist. 😀 Muidugi ka meri - tollel hetkel siis ookean - selline mõnus rahu tuleb sisse, kui istuda ja kuulata/vaadata loksuvat vett ning lihtsalt hingata seda hõngu sisse. Priima!
Juba olid esimesed imelised vaated ning võis ka giidi juttu hakata kuulama, sest ekskursioon oli alanud ning vaja meeled valla lasta.
Alla randa jõudes pöörasime ümber kaljunurga ning meie ees avanes hämmastav vaatepilt tuhandetest sammastest. Ahhetasin, et nii ägeee! Kuidas see võimalik on? Teadjad ümberringi seletasid, et basalt ongi selline. Ma mhmh-itasin, et tean küll, aga kuidas ikkagi - nii äge! 😀 Kivid olid siledad, paljudel ka lohukesed sees, ümarad veepiiril - Atlandi ookeani lained ja räsivad tormid olid neid lihvinud.
Kõige rohkem hämmastas nende sümmeetrilisus - kõik sarnased kuue tahuga, justkui meekärjed. Pärast targa giidi juttu kuulates saime muidugi teada, et enamus sambad on tegelikult viie tahulised ning mõned ka nelja,- seitsme - ja isegi üheksatahulised. Mööda kive kõndides tundus küll, et kõik on TÄPSELT ühesugused. Vahel jäi silm pidama mõnel viietahulisel, aga ilmselt vau-effekt oli suur ning tundusid kõik samasugused.






Hiiglaste tee on kolmeosaline - Suur Hiiglaste tee, mis on suurtest ebaühtlastest sammastest astmeline tee - mõned lausa kuue meetrised - ning suundub pikalt justkui Šotimaa poole, veele ligemale jõudes muutub astmestik ühtlasemaks mustaks munakivi teeks ning kaob lainetesse.



Keskmine ja Väike Hiiglaste tee asetsevad Suure kõrval ning on pigem nagu sammastest kivihunnikud, kivid pealt siledad ning saab ühelt teetammilt teisele ronida. Veepiiril olevad kivid olid aga üpriski märjad ja libedad ning tuli ettevaatlik olla.


Ühe selle hunniku otsas tahtsime ka pilti teha, kuid kohale oli toodud bussitäis jaapanlasi? - igatahes väiksed pilukad need olid ning nad ei tahtnud sealt hunniku otsast kuskile minna. Üks meesterahvas oli endale ülesande saanud naisi pildistada ning nii ta muudkui klõpsis küll ühe, teise, kolmanda, neljanda, viienda aparaadiga pilte - tundus, et sada tükki oli neid fotokaid ja telefone, millega vaja pilte teha - samal ajal kui hunniku otsas olevad naised viskasid endal joped seljast ning tegid miskeid lendamise moodi liigutusi - üks käsi taeva poole, teine alla välja sirutatud. Me ootasime kannatlikult, aga nad muudkui lendasid seal, kuid ära ei lennanud.




Jalutasime mööda rada edasi ning kaljuseintel oli veel tuhandeid sambamoodustisi. Paljudele neist on rahvas ka nimed andnud. Kaks muusikainstrumenti - Orel oma pikkade ühtlaste sammaste tõttu, mis veenutavad hiiglasliku oreli vilesid. Teist kutsutakse Hiiglase Harfiks, mille suured väändunud sambad ulatuvad maani.


Taamal teeraja lõpupoole paistavad kaks kaljumoodustist, mis meenutavad Korstent ning seal olla Finn koos oma naisega elanud. Seda sai ainult kaugemalt vaadata, sest kalju erosiooni tagajärjel kivimid kukuvad ja toimuvad varingud ning liikumine muutus ohtlikuks neis piirkondades, seega päris pikk osa teerajast suleti juba 1994 aastal. Saime ainult arvata, kas Finn ja Oonagh olid kodus või mitte. 😊


Tagasiteel käisime vaatasime Hiiglase Saapa üle, millel seistes olime kui päkapikud - no vähemalt mina oma 163 cm juures, Kaarel oli selle kahemeetrise kivimürakaga peaaegu sama pikk, tsipakene jäi puudu.


Ligidal oli ka trepp taevasse - 162. astmeline trepp mäe otsa, millelt oleks kindlasti olnud imeline vaade kogu ümbrusele ja tervele teetammile, aga kahjuks meil polnud aega, et see tee ette võtta. Natukene kripeldab veel tänagi! 😟

Ümberringi oli veel palju vaatamist nagu Hiiglase Kangaspuud, Hiiglase Kahur, Hiiglase Kirst, Hiiglase Silmad, Kaamli Kühm - kui sa lased oma meeled valla, näed sa kõiki neid.


Aga mis on tegelik tekkelugu?

UNESCO maailmapärandi nimistus olev Hiiglaste tee tekkis väidetavalt 60 miljonit aastat tagasi maa-aluse plahvatuse tagajärjel.
Põhja-Iirimaa asub piirkonnas, mille pinnakate koosneb enamjaolt lubjakivist. Maapõues toimunud vulkaanilise plahvatuse järel tungis läbi lubjakivi pragude 1000-kraadine kivisulam ehk magma. Õhuga kokkupuutel see jahtus ja tahkestus. Magma koosneb paljudest keemilistest elementidest ning sellest võib moodustuda mitmesuguseid kivimitüüpe. Kivim, millest koosneb Hiiglaste tee, on basalt. Kui magma aegamisi jahtus, tõmbus see kokku ning selle pinnale moodustusid korrapärased kuusnurksed praod. Jahtumise käigus levisid praod allapoole ning tekkis suur kogus basaltsambaid.
Laiale avalikkusele sai Hiiglaste tee tuntuks 1693. aastal, kui avastatud looduse fenomen sai paberile ning jõudis Kuningliku Seltsini. Uudis avastusest tekitas paraja segaduse ning vaidlusi, kas teetamm on tekitatud inimese, looduse või ikkagi hiiglaste poolt. Tol ajal polnud midagi taolist varem nähtud. Avastust uuriti ning alles 1771. aastal teatati, et teetamm on tekkinud vulkaanilise tegevuse tagajärjel.
1986. aastal avati Hiiglaste tee külastuskeskus ning kanti maailmapärandi nimistusse.

Hiiglaste tee teine pool Šotimaal asub väiksel asustuseta saarel nimega Staffa (sambasaar). Staffa saare tuntuimaks kohaks on võimas, ligi 80 meetri pikkune basaltsammastesse tekkinud mereäärne koobas, mida nimetatakse Fingali koopaks. Šoti hiiglane Benandonner, kes Iiri hiiglase Finn MacCooli eest põgenes, oli teise nimega Fingal.

Mina usun, et just see lugu ja uskumus, et kunagi elas üks vahva hiiglane Finn koos oma naisega seal ning tegi oma igapäevaseid hiiglase toimetusi, muudabki selle koha nii põnevaks ja meelitab inimesi sinna. Ma tahaks küll uskuda, et kord elaski üks Iiri hiiglane Finn, kel Šotimaa hiiglasega oli arveid klaarida ning jättis endast maha sellise ime, mida meie veel mitusada aastat hiljem saame uudistamas ja imetlemas käia ning mõelda - Once Upon A Time..


Loe ka: http://www.giantscausewayofficialguide.com/


Kas Sa oled Hiiglaste teed külastanud? Mis meeldis kõige rohkem? 😊



esmaspäev, 2. oktoober 2017

AHHAA õuekino 2017

25.-29. septembrini toimus Teadlaste Öö festival - üle 900 põneva teadussündmuse Tartus kui ka mujal Eestis. Tartus võis juba 20. septembri õhtul seada sammud Ahhaa keskuse poole ning end seal mõnusalt mati peale siruli visata, sest oli padjakino filmiõhtu.
Kavas oli veel väga palju põnevaid sündmusi ning usun, et nii mõnigi teist sai neist osa. Meie sel aastal muudest sündmustest osa ei saanud, kuid varasematel aastatel oleme ka teisi väisanud.
Kuid juba kolm aastat oleme auto Ahhaa taha parklasse furgoonide ja suure ekraani ette parkinud, end mõnusalt istuma sättinud koos popkorni, red bulli ja sooja teega ning filme nautinud.
Möödunud aastal käisime kaemas filme "Kõiksuse teooria", mis on biograafiline draama tõenäoliselt tuntuimast ja tunnustatuimast teadlasest Stephen Hawkingist ning "Ex Machina
t" tehisintellektist.
Selle aasta filmikava oli nii põnev, et olime kõigil neljal õhtul platsis. Seda suurem oli rõõm näha, kui oli rahvaküsitlus milliseid filme soovitakse näha, et kavas on ka filme millele ma isegi hääle olin andnud.

Foto: SIIT

✔ Esmaspäeval 25.09 oli thriller: „Tell Me How I Die“ (2016)

Film rääkis grupist tudengitest, kes otsustasid hakata uue ravimi katsealusteks, ent selle mõjul tekivad noortele nägemused selle kohta, kuidas nad oma elu kaotavad  ja nägemustest saab omakorda reaalsus.

Ma pole suurem asi thrillerite fänn, aga lugedes seda tutvustust tekitas huvi küll.
Tudengid pannakse kinnistesse ruumidesse jälgimise alla, loovutavad oma telefonid ja võtmed, et nad ei saaks kellelegi helistada ning ka ravimi mõju all kuskile sõita. Poolele grupile tudengitest manustatakse ravimit ning teisele poolele platsentat. Ravimi kõrvalmõjudest, igast pisimastki, kästakse rääkida arstile, kuid omavahel keelatakse neist rääkida. Kui esimesed kõrvalmõjud tekivad, siis arutletakse omavahel ning tudengites hakkab segadus tekkima - ühed usuvad ja kardavad, teised on umbuslikud, kas ikka tõtt räägitakse. Kui siis üks tüdruk ärkab selle peale, et ta näeb kuidas teised üksteise järel oma lõpu leiavad, satub ta paanikasse ning soovib lahkuda. Muidugi ei lasta tal seda teha, vaid antakse rahusteid ja seotakse kinni, sest ravimi mõjul peaks tal veel halvem hakkama. Kuna väljas möllab ka lumetorm, pole lahkumine nii või naa võimalik.
Tüdrukul õnnestub end lahti päästa ning läheb teisi otsima. Teised üles leides räägib ta neile oma nägemustest ning tormavad teisi päästma, kuid kahjuks jäävad nad hiljaks. Üheskoos hakatakse väljapääsu otsima. Majast välja saamine pole aga sugugi lihtne, sest keegi takistab neid. Algab võidujooks elu pärast.
 Film oli kohati ikka päris ulmeline, no lausa õudukas! Mina pöörasin korduvalt pilgu ära ja oleks tahtnud raadiol volume nuppu vaiksemaks kruttida, sest kui kurjakuulutav muusika algas, oli teada, et nüüd juhtub midagi hullu!




✔ Teisipäeval 26.09 oli aeg dokumentaalfilmiks: "Minimalism. A Documentary About the Important Things" (2015)
Dokumentaalfilm tähtsatest asjadest uurib minimalismi erinevaid külgi ning erinevaid inimesi, kes on otsustanud oma elus vähemaga hakkama saada.

Dokumentaalfilmid on alati huvitavad ning see film kõlas väga huvitavalt.
Film oli kaasahaarav ning mõtlemapanev, et kui palju me tegelikult tarbime ning kas kõiki neid asju on meil päriselt ka vaja?
Kaarli käest filmi emotsioone küsides ütles ta, et nii ongi. Ma laususin, et mul tuli küll tahtmine koju koristama minna ja osadest asjadest vabaneda. Kaarel ütles: Ma olen kogu aeg seda rääkinud, et nii palju asju pole vaja!
Ja tõsi see on, sest kuulates neid inimesi rääkimas, hakkasin ma koheselt kaasa mõtlema, millised asjad mul kodus on mida ma tegelikult ei VAJA, riided mis kapis on - mida pole ammu kandnud ja tõenäoliselt ei kanna ka, aga "ootavad oma aega". Kuigi ma umbes poolteist kuud tagasi tundsin, et kodus on vaja puhastust teha asjadest ning riidekappi sai kõvasti ruumi juurde, tundsin ja teadsin, et tegelikult on kapis veel asju, mida mul vaja pole ja on üleliigsed.
Asjade omamine teeb ju rõõmu ning nii on see ka minuga olnud, et märkamatult on saanud minust väga suur tarbija ja asjade armastaja ning väga paljusid asju ma ju tegelikult ei vajagi. Mis märkamatult, kõik ju ümberringi mõjutab tarbima ja ma olen sellesse transsi langenud, KUIGI ma pole suur shoppaja, aga no aastatega koguneb...
Mina hakkan igatahes homme "inventuuri" tegema ning saan üleliigsetest asjadest oma elus lahti.
Edit: Inventuuri ma järgmisel päeval ka ette võtsin filmi innustusel: prügikasti läks kotitäis ning 6 koti jagu asju läheb ka taaskasutusse - riideid, jalanõusid, nõusid, raamatuid jmt.
Mul oli tõeliselt hea meel ja kerge tunne, et sain sellest üleliigsest koormast lahti. Nagu ma eespool mainisin, siis ma juba kuu varem olin kapis puhastuskuuri teinud, asjad kirbukasse müüki viinud, kuid nii mõnedki asjad läksid tookord tagasi kappi oma aega ootama, kuid sel korral täitsa külma kõhuga koukisin need sealt välja. Teadsin ju, et mul pole neid asju vaja. + need asjad, mis kirbukas maha ei saanud müüa.
Ma pole just suurem asi shoppaja, kuid kuidagi aastatega need riided ja jalanõud sinna kappi kogunesid. Ootasid oma aega: ei lähe veel selga, aga nii ilus; natukene kitsas; äkki kannan jne.
Paneb tõesti imestama, kui palju asju võib inimesel aastatega koguneda.
Kaarel ikka ütleb, et kui aasta pole kandnud- tuleb ära anda/visata, sest tõenäoliselt ka edaspidi ei kanna. Tõsi!


Mina igatahes soovitan väga seda filmi vaadata - kui kasvõi üks inimenegi mõtleb kaasa ja natukene tegutseb liigtarbimise vältimiseks, on see film oma eesmärgi täitnud. Äkki saad ka peale filmi vaatamist innustust ning vaadates enda ümber näed, et sa ei vaja nii mõndagi asja oma ellu.


Love people and use things because the opposite never works.





✔ Kolmapäeval 27.09 saime
draamafilmist/thrillerist teada, et meid jälgitakse : „Snowden“ (2016)
Tõestisündinud lugu endisest CIA töötajast Edward Snowdenist, kes avalikustab šokeeriva info: kõiki ameeriklasi jälgitakse illegaalselt. Snowdenist saab hoobilt kõige tagaotsitum mees maailmas, aga kes ta on – kas kangelane või reetur?

Kas Sina oled üks neist, kes katab oma läptopi kaamerasilma?
Kas Sa oled kunagi mõelnud, miks on meil rahakoti vahel hunnikute viisi erinevaid kliendikaarte?
Või mõnda e-poe lehekülge sirvides löövad sarnased pakkumised nt Facebookis ette? Tänaseks päevaks vist küll on Facebook selle ära keelanud.
Mis Sina arvad, kas Snowden on kangelane või riigireetur?
Ühtpidi on ta reetur, sest ta valis oma eluteeks teenida oma riiki ning alustades oma teenistuskäiku, lubas ta olla lojaalne oma riigile. Ta teadis, et ta on selles hea ning saab midagi ära teha. Kuid teistpidi pean ma teda kangelaseks ning minu jaoks on ta suuremas pildis siiski kangelane, sest ta oli valinud teenida oma riiki, kuid ta pettus selles, kuidas juhtivorganisatsioonid seda teevad ning nuhivad inimeste seljataga. Minumeelest tegi ta õieti, et inimesed said teada, mis päriselt toimub ning rahval on õigus kahelda riigijuhtides, kelle nad on valinud, et nende elu oleks turvaline ja hea.
KUID tänu sellisele nuhkimisele on ehk ka mõned "pahalaste" teod ära hoitud.





✔ Neljapäeval 28.09 pani õuekinole judistustekitava punkti draamafilm/fantaasiafilm: „A Cure For Wellness“ (2016)

Ambitsioonikas noormees Lockhart sõidab ühte Euroopa raviasutusse, et tuua sealt tagasi oma kauaks ära jäänud ülemus. Peatselt taipab ta aga, et sanatooriumis on midagi valesti – keegi ei soovi sealt lahkuda...

Lockhart on ambitsioonikas noormees, kes töötab ühes suures finantsfirmas New Yorkis. Tema ülemus Pembroke on ära sõitnud raviasutusse, kust ta ei taha tagasi tullagi. Firma on sattunud uurimise alla oma kriminaalsete tegevuste tõttu ning teised partnerid loodavad patuoinaks teha ülemuse Pembroke´i. Lockhartile antakse käsk sõita Šveitsi Alpidesse, kus müstiline tervisekeskus asub ning Pembroke sealt ära tuua, maksku mis maksab. Kohale jõudes kuuleb Lockhart erinevaid lugusid tervisekeskuse kohta ning teda ei taheta oma ülemuse juurde lasta. Lõpuks leiab ta oma ülemuse, kes keeldub sealt lahkumast, ta olevat liiga haige selleks ning ta polevat end elus paremini tundnud, kui seal olles.
Lockhart otsustab lahkuda ilma ülemuseta, kuid teel satub ta õnnetusse ning satub tagasi tervisekeskusesse. Peale mitmepäevast magamist, ärkab ta kipsis jalaga. Väidetavalt on ta ülemustele helistatud, kes olid aru saanud, et toimus avarii ning noormees vajab puhkust. Tervisekeskuse direktor soovitab noormehele ravi, et varsti hakkab tal kindlasti parem.
Lockhartil hakkavad tekkima kahtlused, et asjad pole päris õiged selles keskuses. Keegi ei taha sealt lahkuda - kõik on nii rahulolevad. Aina kästakse vett juua, päevast-päeva erinevad veeprotseduurid.
Peale ühe teise patsiendiga rääkimist tervisekeskuse ajaloolisest taustast ning ütelust, et toda kohta valitseb mingi kummaline pimedus ja kurjus, hakkab noormees oma kahtluste põhjal asja uurima. Ilmsiks tulevad asjad, mida ta poleks osanud oodatagi.



Sellised põnevad filmid siis sel korral. Väga vahva, et selliseid üritusi korraldatakse ning jääme põnevusega uusi ootama! 😊



esmaspäev, 18. september 2017

Tartu Tänavatoidufestival 2017

Laupäeval - 9. septembril -  väisasime  Tartu Tänavatoidufestivali Aparaaditehases.
Juba enne, kui Aparaaditehase hoovi jõudsime, tungisid ninna hõrgutavad lõhnad. Kuna kõht oli mega tühi, siis seal ringi kõndides ja uudistades, tahtis tõesti suunurgast ila jooksma hakata.😊
Kaarel läks esimesena Süüria toidu restorani (Nermiini Köök Chef Nermiin) järjekorda nillima - see olevat õige toit!
Minul isutas burksi järgi ning nägin, et enamustel on valge-musta kirja paberiga burks käes - järelikult peab hea olema! Selgus, et Restorāns Čarlstons BBQ Trucki juurest need paljud tulidki.
Muidugi oli seal tol hetkel kõõõõõige pikem järjekord ning ma sättisin ka end sinna paika. Pidin saama seda isuäratavat suitsulihaga burksi!
Nii kaua kuni mina järjekorras seisin ning mõtlesin, kumma burksi võtan - kas rebitud sealiha (10 h suitsutatud) või kanaliha (3 h suitsutatud) oma - oli Kaarel enda toidu kätte saanud ning eemal seistes kühveldas seda sisse. Pärast uurides, et kuidas mekkis, ta just kõige kiitvamat hinnangut ei andnud. Kahjuks ise maitsmiseni ei jõudnud ning ei saanud oma punkte anda.
Aga minu burks! Kui isuäratav see välja nägi - hunnik rebitud suitsutatud sealiha, krõmpsuv salat, vürtsikas kaste. Tahtsin enne sööma asumist pildikese teha, aga mul neelud nii käisid, et jõudsin enne pilti juba hambad sisse lüüa. Teate - ma pole enne nii head burksi saanudki, sest see oli I-ME-LI-NE! Ausalt! Kaarel ka mõmises ampsu võttes, et tõesti super hea!

Nii kaua kuni mina oma imelist burksi nautisin, võttis Kaarel end juba uude järjekorda. Hungry Karl  menüüs seisis "Kitsejuustu burger" ning meie kui kitsejuustu fännid, tahtsime seda proovida. See olevat väga popp burger olnud ning oma burksi pidi ootama 10 minutit, lisaks saime viimase burgeri, sest kitsejuust oli otsa saanud. Huh, vedas meil!
Selleks ajaks, kui Kaarel selle kätte sai, olin mina enda omast jagu saanud ning tahtsin kohe kahvli uude lüüa. Tõesti väga maitsev ning kiidame mõlemid!


Kõhus veel ruumi oli ning läksime uusi maitseid otsima. Tahtsin väga bataadi friikaid, kuid paistis, et need olid otsa saanud. Leidsime uued friikad - Fish & Chips Takeaway. Kaks vahvat triibuliste särkidega poissi vehkisid pliidi ääres valmistada kala ja friikaid. Vaatasime, et järjekord nii pikk, kas võtame üldse sappa, kuid selgus, et see pikk järjekord ootas seal oma tellimusi. Tellisime ära ning jäime oma jagu ootama. Ootamise vahepeale pakuti kodust mahla, mis maitses väga hää!
Ootamine tasus end ära, sest saime ühe mõnusa portsu soolakaid friikaid ja suussulavat kala. Super, super!


Juba kohale jõudes panin pilgu peale MiniMelts Estonia Jäätisepärlitele  ning teadsin, et need proovin ka kohe kindlasti ära! Kaarel ajas küll sõrgu vastu, et ei mingit jäätist, aga kes siis teda kuulab. 😁 Ma ikka seletasin, et need nii huvitavad - pole kuskil varem näinud - no peab mekkima! Valikus oli päris mitu maitset, et oli kohe raske validagi, aga otsus langes mullinätsu jäätisepärlite kasuks. Võtsin kuhja värvilisi pärleid lusikale ning keelel maitset tundes ütlesin Kaarlile, et see maitseb TÄPSELT nagu HubbaBubba! Mullinäts, mis mullinäts! Palun mulle mitu karpi jäätisepärleid külmikusse - need on nii head!


Viimaks suundusime Vahvlihaldjad leti äärde. Olen igalt poolt lugenud ainult kiidusõnu nende vahvlite kohta ning olen tahtnud neid ka ise proovida. Küll pole ma neid varem kuskil laadal näinud (või pole osanud otsida) ning Tallinnasse pole ka teab, mis tihti sattunud. Nüüd nende letti nähes, oli viimaks mul võimalus.
Muidugi oli rahvast palju käinud päeva peale ning me jõudsime suht siis, kui laud oli praktiliselt tühi. Kreemid olid otsas, aga vahvleid veel sai. Pole hullu, järgmine kord proovib siis kogu komplekti ära - seekord ostsime koonusvahvlid, et õhtul maiustame neid koos jäätisega. 😊
Vahvlid olid tõesti head ning mõistan küll, miks suur kiidulaul neid saatnud on.

 

Kõht oli mõnusalt täis, aga mitte liiga ning otsustasime, et seame sammud kodu poole.
Oli veel põnevaid tänavarestosid ja foodtrucke, kuid jätsime järgmiseks korraks ka ikka midagi avastada. 😊

Mul väga hea meel, et Tartusse tuuakse ka selliseid üritusi, mitte ei tehta ainult Tallinnas.
Aitäh
Telliskivi Loomelinnak, Tallinna Tänavatoidufestival ja Aparaaditehas uute maitsete toomist ka heade mõtete linna!
Olgem ausad - (hea) söök ja jook meelitab alati inimesed kohale! 😋 👌
Mina jään igatahes juba järgmist aastat ootama, et jälle uusi ja põnevaid maitseid kogeda!



neljapäev, 3. august 2017

10 pilti telefonist

Liitun ka jummel juurikas väljakutsega lisada viimased 10 pilti telefonist.
Mul on tavaliselt terve hunnik pilte telefonis, nii et telefon hakkab juba ette viskama teavitusi, et rohkem ruumi pole - damn woman, aitab! Aga sellised on siis viimased 10 pilti meie tegemistest-toimetamistest.


1. Ühel laupäeva õhtul käisime Männikjärve rabas matkamas.






2. Hansapäevadel laevaga sõitmas.




3. Peipsi Romanika Kasepää laululaval. Käisin Tanel Padar & The Sun bändiga hüvasti jätmas. Nuuks.. 😭😁




4. Peipsi Romantika pausi ajal käisime samovaride ja vanausuliste muuseumis.




5. Elektriteatri välikino Aparaaditehase hoovis, film "Teispool lootust".



6. Ostrova festivali melu.


7. Kuusiku hekk käis Ostrova festivalil. 😆😋 Päike siras mõnusalt silma, et paras kissitamis nägu mõlemil peas.



8. Sihvka.



9. Poosetasin natsa. Uue soengu ja kleidi pilt või nii...



10. Sõbranna 30. juubelipeol.





teisipäev, 30. mai 2017

Mu teine nimi on laisk..

Ma ei ole kunagi salanud, et ma olen laisk. Oh, kui laisk ma võin olla!
Võtame kasvõi selle blogi. Vaesekene on istunud jälle mitu kuud tolmu all, aga mina pole sõrmegi liigutanud. Mis ma ikka selle teksti siia pastakast välja imen, kui ma ei taha, ei oska, ei jaksa ega viitsi. Pole kellelgi meeldiv lugeda sunnitud teksti, et ma nüüd pean kirjutama. Ei pea, keegi ei käse. Ja olgem ausad, polnud seda ajakestki. Kohe saate aimu. 😊


Nii on ka laiskus valitsenud minu kaalulangetamise teekonnal. Õigemini kogu minu elu oli kergelt seisaku peal viimased peaaegu kaks kuud, kui ma sain uuele töökohale ning olin sunnitud neli nädalat kahes kohas käima tööl ning nüüd ülejäänud aja olen uue elurütmiga üritanud harjuda.

Suurem osa minu päevi nägi välja nii: läksin magama umbes 22-23 ajal, sest tahaks ka ju mõnda sarja/filmi vaadata, Kaarliga koos olla rohkem, kodus vaja ka midagi teha; ärkasin kell 3:00, koju tagasi jõudsin 7:00 paiku, läksin uuesti magama, et kell 10:00 ärgata, et siis 12:00ks teise töökohta jõuda ning 20:00 ajal jõudsin koju ja ring hakkas uuesti peale. Nii neli nädalat järjest. Viimasel nädalal oli veel nii, et ma pool joostes käisin oma hommikuse tööringi ära, tõttasin koju - pidin 15 minutiga vahetama riided ja muud toimetused tegema ning jooksma bussile, et kella 7:00ks teise töökohta jõuda.
Oleks ju saanud aega näpistada sellest vahepealsest unest, kui kella 7-ks koju tulin ja magama läksin, aga kuna mu ööuni oli lühike ning mu rütm viimased 4 kuud oli ju hoopis teine, ei vedanud ma õhtuni välja. Ärkvel püsin ma alati, sellega pole probleeme, ükskõik kui vähe ma öösel maganud olen, jaksan ma üleval olla, lihtsalt vaimne pool veab alt, kui mitu päeva järjest nii ning kuna mu uuel töökohal on andmete sisestamist, siis ma ei saanud endale vähemat und lubada, et tööl vigu hakkaks tekkima.

Ilmselt mõistate, miks ma kirjutanud ei ole. 😊

Ma pole siin ilmselt kuulutanud, et ma olin 5 kuud lehekandja ning seal sa lihtsalt pead kõndima, ise need lehed end kohale ei vea. Mina, kes ma pole üldse hommikuinimene, vedasin end 5 kuud järjest, 6. päeval nädalas kell 3 üles, et kella 4-ks jõuda 3 km kaugusele kandepiirkonda. Inimene harjub tõesti kõigega...

Sellisesse graafikusse väga ei pigista lisaliikumist. Hästi tahaks, siis muidugi pigistaks, aga ega ma ei tahtnud, väsimus niitis vahel nii jalust ja kõige kirkam pliiats karbis ma alati ka polnud.

Seega aprillis kogusin kõndides 150 km, aga see on ka suuresti tänu sellele, et ma vedasin lehti, muud liikumist seal eriti polnud.
See kuu kilomeetrid kukkusid hüppeliselt kuna lehekandja töö jäi ära ning ma ei pidanud enam kõndima. Otsustasin, et võtan see kuu natukene lõdvemalt, et puhata viimasest kuust ning harjuda uue rütmiga.
Siiski võin ma enda üle uhke olla, et tugitoolisportlane ma polnud - läbisin 7 km-se Parkmetsa kõnni, käisin 17,7 km-sel kanuumatkal, andsin oma panuse 4,5 km-sel Heateo kõnnil ning nüüd möödunud nädalal käisin 7,4 km-sel Õhtujooksu teisel etapil. Kirjutan kindlasti neist üritustest ka eraldi - parem hilja, kui mitte kunagi. 😊

Aga kuhu ma selle tekstiga jõuda tahtsin?


Sinna, et kuna viimased 4 kuud on motoks olnud "peab end reele saama", kuid see reele saamine pole kuidagi õnnestunud ning vaja mingit tõuget selleks, siis otsustasin tulla ja oma uue kuu eesmärgid kirja panna. Ennegi siia asjade üles kirjutamine hoo sisse andnud ning loodan seegi kord sellele.

Aga mis mu eesmärgid siis on?

Kaalulisi eesmärke ma sel korral ei sea, sest aasta algus on paras põrumine olnud. Kui ikka 1.jaanuarist tänaseni on välja pigistatud vaevu 1,7 kg miinust, siis millest me räägime.
Hakkasin siin juba põdema, et kuidas ma laupäeval trikoo selga ajan, aga kes tegi? - ise tegin! Viimaste kuude looderdamist ikka kuue päevaga tasa ei tee, nälgi või herneks. 😀 Kasutu ebakindlus..

* Eesmärgiks sean hoopiski sentimeetrite kaotamise. Polnud end tükk aega mõõtnud ja ei teadnud, mis mõõdulindilt vastu vaadata võib. Tean ja tunnen, et olen muhvinit kasvatanud ning kartsingi hullemat. Võtsin julguse rindu ning mõõtsin end ära.
Ette võtsin võrdluseks 30.01 võetud mõõdud ning suur oli mu üllatus, et ma olen isegi 1 cm kahest piirkonnast alla võtnud. AGA see 2 cm on köömes selle kõrval, et jaanuari lõpust tänaseni olen juurde kasvatanud 10 cm jagu volte. Nagu ütlesin, ootasin hullemat, et ses suhtes oli meeldiv üllatus, et nii "vähe".
Ehk siis juunikuu eesmärgiks saab maha lihvida see 10 cm ja et elu ikka keerulisemaks teha, lisan sellele veel 5 cm. Kokku 15 cm-ga pean hüvasti jätma juunikuus.
Ma vist ei võigi end matilt püsti ajada, kui end sinna kord pikali visanud olen juba. 😋

*Teine eesmärk on kaalumine. Ma viimasel ajal ei astu iga päev kaalule ning numbrid väga kuskile kirja ei saa ka. Ometigi igapäevane kaalu jälgimine on väga oluline olnud minu kaalulangetuses. Korra nädalas end kaaluda teeb ainult suure karuteene, igapäevane ülevaatus on palju olulisem ja kasulikum. Ei stressa kõikumiste üle, aga see annab mulle hea ülevaate, kuhupoole ma liikumas olen ja mida muutma peaksin. Niisiis vorbin endale uued tabelid vihikusse - vaatan, et mu viimane tabel on märtsi oma ja käsitsi aprilli oma kirjutama hakanud. UPS!

* Liikumine. Kõndimise eesmärke ma ei hakkagi üldse seadma, sest ma ei kavatsegi eriti kõndida. No, et pikki maid maha kõndida. Jalgrattaga sõidaks hoopiski jälle! Maratoniks vaja treenida (jah, ma pähe võtnud, et ma lähen sel sügisel jalgratta maratonile), aga ma tunnen ka, et mu tikud ei jaksa enam seda vaati vedada ning vaja nendega leebemalt ümber käia. On mul küllaga neid jalaprobleeme olnud, alustades sellest, kui eelmisel aastal natukene palju kõndisin ja sealt probleemid alguse said ning võtame kasvõi möödunud aastase Parkmetsa kõnni, mille ma täitsa pooleli jätsin ning peale rattaga kukkumist pole oluliselt paremaks miskit läinud. Ega seegi aasta ilma viperusteta pole saanud.. Pealegi fännan ma jalgrattasõitu kordades rohkem, kui kõndimist.
Tahtsin kohe hullu eesmärki panna, aga siis kukkusin ikka pilvedest alla maa peale tagasi ning panen eesmärgiks 250 km kuuga ära sõita. Jah, tean.. Tundub seegi natukene hull, aga teostatav - keskmiselt 8 km päevas - pole ju võimatu!

Võimlema peaks ka, kuidas muidu see 15 cm muhvinit ära saab kaduda. Ei tea kas 10 tundi võimlemist on liiga sinisilmne?  Ma siin näppude peal arvutan praegu et mitu päeva ma pean 30 minutit võimlema, et 10 tundi kokku saaks. Mata oli mul ilmselgelt 2. 😀😇 Olgu, 8 tundi tundub vist reaalsem - 4x nädalas, ülepäevi.

Rohkem eesmärke ma ei sea ning midagi ei luba ka.
Kui vaadata, et nimekirjast on ju puudu toitumine - see kõige olulisem, siis lubadusi seoses söömisega ei hakka ma parem üldse andmagi. See on juba liigne ahnus, läheb nagunii nii nagu alati..

Samuti ei luba ma hakata iganädalasi kokkuvõtteid tegema, küll aga annan aegajalt teada, kuidas mul läheb. Võite ka alati kommentaariumis uurida, et kuidas mul läheb, kui vaikus on olnud sel teemal. 😊




Edu mulle ja peatse kirjutamiseni!